Nimelt läheb mul täna hilisõhtul lend Barcast Iisraeli, olen seal tervelt 2 nädalat, nii et karta on, et pärast reisi oleks lihtalt liiga palju muljeid koos kahe viimase kuuga, et neid kõiki kirja panna.
Alustame siis sealt, kust viimasel korral pooleli jäime. Suutsin vahepeal veel ühel keelekursusel käia, aga ei saaks öelda, et ma hispaania keeles ennast korralikult väljendada oskaksin, vähemalt miskit.(Pildil minu keeleskursuse grupp.)
Muidu ei toimunud midagi väga erilist, tavaline erasmuste elu Barcelonas. Natuke pidu, natuke veini, õhtusöögid üksteise juures ja siis chill (tiba kooli kah muidugi).
Kas olete sõprade seda osa näinud, kus Joey õpetab Rossile, kuidas naisi voodisse saada? Jutt nimelt sellest, kuidas ta seljakotiga mööda Lääne-Euroopat rändas ja siis Barcelona lähistel Tibidabo mäel ühe väikse järve ääres...Edasi seda lugu ei räägitud, aga see episood oli üks parimaid, mida ma tean. Et tuumani jõuda, siis ühel pühapäeval käisime justnimelt seal Tibidabol, kahjuks asustatud osast väga kaugemale ei jõudnud ja väike järveke jäi nägemata, aga linnavaade oli super ja sealne võimas kirik ja lõbustuspark kah ägedad.
Esimene suurem ettevõtmine selle aja jooksul oli sõit Valenciasse, seal toimus nimelt selline suur fiesta nagu Las Fallas, mis siis tõlkes peaks tähendama midagi nagu põlengud. Nimelt on ürituse point selles, et inimesed vorbivad aasta aega majakõrguseid kujusid ja siis ühel esmaspäeval pannakse neile kõigile lihtsalt tuli otsa ja büromaanidest inimhulk elab sellele häälekalt kaasa.
Selleks, et Valenciasse jõuda üürisime auto. Hommikul saime selle lennujaamast kätte ja sõit võis alata. Meid oli viis, kaks portugallast Rodolfo ja Joao ja siis mina, Tinne (belglane) ja Irena (sloveenlane). Katsusime sinna sõites kiirteed vältida ja nii kulus meil sõiduks üle kuue tunni, tegime muidugi väikesi peatusi ka ja püüdsime tee peale jäävaid kohti ka natuke avastada, aga sõit oli muidu üsna pikk. Esimene, kes rooli istus oli Joao, ainuke asi oli selles, et ta ei olnud öö jooksul absoluutselt maganud, niisiis tuli teha kõik meist sõltuv, et ta ennast värskelt tunneks. Mingi aeg oli Rodolfo kord, kes samuti oli suhteliselt magamata ja siis tuli minu etteaste. Süüde sisse ja ...auto suri välja. Asi oli lihtsalt selles, et mul tuli meelde küll, et manuaalil tuleb käike vahetada, aga asjaolu, et ka siduripedaal olemas on, ununes esialgu ära. Niisiis uus katse. Kõige hullemini välja ei kukkunudki, edaspidi leidsin isegi siduri üles. Maanteel sõita ei olnud mingi väljakutse, aga linnale lähenedes lasin jälle poisid rooli.
Valenciasse jõudes oli terve linn rahvast täis ja parkimiskoha leidmisega läks meil ligi tund, lõpuks me selle siiski leidsime, kuigi ma ei oleks väga kindel, et seal ka tegelikult parkida tohtis. Igatahes vaatasime kuidas rahvariietes inimesed pühaemale lilli viisid (flower offering to the holey mother).
Esialgu oli olemas ainult puidust raam, mis siis lilledega kaeti ja välja kukkus midagi väga ilusat. Mingi aja pärast, kui olime juba piisavalt rahavamassis tunglenud otsisime oma auto üles ja püüdsime leida tee oma ööbimiskohta, läheduses asuvasse külla Algemezisse. Meil kulus väga palju aega, et õige teeots üles leida, närvirakke läks umbes sama palju. Bensiini tankides mässasime pool tundi, et paagilt korki eest ära saada ja ... ütleme, et kõigil olid närvid suhtelielt krussis. Lõpuks me jõudsime siiski oma sihtpaika. Pidime magama kusagil võimlas, tegu oli hospitality klubi liikmete korraldatud kohaga, kus klubisse kuuluvad fiestalased said ööbida ning üheskoos tehti siis ka pidu ja värki.
Kohale jõudes tuli aga välja, et võimla oli puupüsti täis ja et me ennast sinna kohe kuidagi ei oleks pressinud, õnneks oli olemas ka noortekeskus, kus samal õhtul küll pidu toimus, aga mille põrandat me asemena kasutada võisime. Tegu oli suht vipp kohaga, sest enamus inimesi magas võimalas nagu silgud üksteise kõrval, meil oli aga suurem ruum, kui neil ning nii umbes 10 inimese peale. Ainuke häda oli sellega, et pidulised meis pidevalt mööda jalutasid.
Hommikul külastasime Alzirat, see oli järgmine külake meie oma lähedal, kus ka fiestat tähistati. Veetsime seal mõnusa hommikupooliku ja siis pärastlõunal sai teoks järjekordne tripp Valenciasse, seekord küll rongiga, nii et närvid said natuke rahu. Iseeenesest kujunes päev üsna sarnaseks eelmisega. Kogu see lillede pakkumine ja rahvarüselused ja värgid, aga õhtul oli suur ilutulestik, minu elu üks pikemaid ja ilusaimaid kohe kindlasti.
Kolmandal päeval, ehk siis esmaspäeval, suundusime taaskord Valenciasse. See päev oli juba nati erinev. Toimus hull bürotehniline rongkäik, kus rohkem kui korra arvasin, et mu juuksed kohe kohe kärssama hakkavad- Õnneks läks teisiti.
Ilm oli suhteliselt ära keeranud, natuke tuli vihma ja ööseks langes temperatuur 4 kraadini (mis on Hispaania jaoks äärmiselt külm). Külma aitas siiski leevendada kogu fiesta kulminatsiooniks olnud cremas (põletamine), ehk siis see hetk, kus kujudele tuli otsa pandi. Päris võimas vaatepilt oli, kui pea iga nurga peal mingi kujuke, mille kallal aastake vaeva oli nähtud, 15 minutiga tuhaks põles. Kohe peale cremat, sõitsime Algemezisse tagasi, ajasime oma auto vihaseks ja sõit tagasi Barcassevõis alata, seekord küll mööda kiirteed. Auto ära antud (ühes tükis kusjuures) läksin tunnikeseks koju magama ja siis kooli. Tiksusin küll mõnuga, aga vastu pidasin. Ülejäänud päev möödus mu armsas voodis muidugi.
Pärast Valenciat läks tavapärane elu edasi. Märsti lõpus algasid vaheeksamid, kuhu ma ei jõudnud. Hea asi on see, et selle osa saab lõpueksamil uuesti teha, nii et iseenesest nad suurt rolli ei mänginud. Aga alates sellest külmast õhtust Valencias oli ilm suht nutune. Kaks nädalat järjest oli külm, pilves ja sadas pidevalt vihma. Justnimelt sel ajal, kui meil oli lihavõtte vaheaeg. Ühesõnaga, kui mul keelekursust poleks olnud, siis oleks ennast suht keeruline olnud kodust välja ajada. Iseenesest oli hea nädal aega natuke rahulikumat elu elade- see tähendas teise hooaja Prison Breaki (kõiki osi) ja vaikseid veiniõhtuid.
6. Aprill- saabusid Ott ja Marta
Sellega lõppes vaikne ajastu ja algas üks suurem ringi kolamine. Esimesel õhtul liitus meiega Aix (see ainus eestlane, keda ma Barcelonas tean) ja me läksime vanalinna La Ramblale ja kesklinna väljakutele. Olin Otti hoiatand, et barcas on palju taskuvargaid, nii et ta jättis enamus dokumente ja asju koju, aga osa raha ja juhiload võtsime ikkagi kaasa. Istusime Plazadel ja rüüpasime pakistanidelt ostetud õlut. Mingi hetk hakkas üks tüüp Otiga mingit nn. jalgpallitantsu tegema ja üritas ilgem sõber olla. Ott aga tundis korra, et midagi on kahtlast, katsus oma taskut ja läinud ta oligi- et siis rahakott. Õnneks avastas Ott selle kohe ja jõudis veel tüübi käest kinni, enne kui see sai rahakoti sõpradele visatud ja see kukkus sinnasamma maha ning seekord jäi rahakott alles. Nüüd tagantjärgi tundub paras seikus, arvatavasti tänu sellele, et rahakott siiski meie valduses lõpetas. Edaspidi kandis Ott rahakott sisetaskus:)
Edasised päevad möödusid suht turistikalt. Parc Güell, Sagrada Familia,Camp Nou (staadion), Parc Montjuc jne. Ilmadega läks suht koht õnneks, arvestades eelneva paari nädala masnedavaid vihmahoogusid. Tsillisime parkides, käisime baaris jalkat vaatamas ja muidu jõime veini ja veelkord veini. Üks päev sõitsima natuke Barcast välja, et Torrese veiniistandust ja Freixineti cava tehast külastada.Maitsesin vist siiani minu elu kõige kallimat veini kah (pudel ligi 40 euri)- oli ikka hea küll.
Päev enne Oti äralendu käisime teiste erasmustega Cafe Cafes peol, veiniga läks natuke liiale ja järgmisel päeval ei olnud just väga hea olla, aga Ott sai ära saadetd, ehk siis:
13 aprill: Ott läheb, Marta jääb
Nüüdseks on ilmad jälle ilusad ja esimesed päevitamisedki ära tehtud. Viimasel nädalal käisime mõnusal piknikul Park Montjucis ja ma küpsetasin oma elu esimese koogi, see oli küll Merikese saadetud Juubeli tordipulbrist, aga kook siiski:) Praegusteks märksõnadeks on maasikad, päike ja chill!
