Kaua tehtud kaunikene

Täna sai täpselt kuu aega mu lennust Barcelonasse, olen korduvalt lubanud blogi kirjutamise kallale asuda, aga siiamaani ei ole see tahtnud kuigi hästi õnnestuda. Hetkel üritan ennast käsile võtta ja möödunud kuust mingisuguse kokkuvõtte teha.

Tallinna lennujaamas oma lennukit oodates ei olnud ma veel päris kindel, kus ma samal öösel magan, olin küll Merka sõbranna Tinnega paar meili vahetanud, kus ta ütles, et võin tema pool ööbida, aga probleem oli selles, et ma ei teadnud täpselt, kuidas Tinne juurde jõuda ning talle tulid samal päeval kolm Belgia sõbrannat külla. Õnneks sain lennujaamas olles Tinnega ühendust ja ta ütles kuhu täpselt tulla ning ta tuli mulle Santsi metroojaama vastu.

Lennukist maha astudes võttis mind vastu vihmapilveke. Järjekordselt tekkis tunne "Why does it always rain on me", sest täpselt sama pilveke tervitas mind Šveitsi jõudes. Tegemist oli siiski ajutise nähtusega, sest selle kuu aja jooksul on siin sadanud täpselt kolmel päeval, mis tähendab, et ülejäänud 25 olid päiksepaistelised!

Kõik klappis päris hästi, Tinne ja ta sõbrannad olid äärmiselt toredad ja lahenduse sai ka ööbimispinna probleem. Kleepisime teibiga mõned diivanipadjad kokku ja sellest sai mulle koos kaasavõetud magamiskotiga päris mugav küljealune.

Sellega algas mu Barcelonas oleku esimene ebameeldivaim etapp: otsin kodu! Esialgu oli täitsa tore Tinne juures olla, aga kui ta hispaanlastest korterikaaslases oma puhkuselt tagasi tulid, siis tundsin ennast päris sitasti ja tahtsin nii ruttu kui võimalik oma tuppa.

Toa leidmine oli paras ooper, esilagu ei lugenud kuulutustest üldse mitte midagi välja, siis hakkasin pikapeale aru saama, mida nad kuulutustes öelda tahavad, aga järgmine probleem oli helistamine. Esimene küsimus oli "do you speak english?" jaatava vastuse korral sain toa vaatamise kuidagimoodi kokku lepitud, aga eitava korral puterdasin midagi kokku "piso libre?" või midagi sellesarnast või siis andsin toru lähedalviibivale inimesele, kes tiba keelt valdas. Igatahes käisin neid omajagu vaatamas ja leidin ka paar enam-vähem sobivat varianti, aga tahstin siiski pigem teiste Erasmustega koos elada ja olin mingil määral ennast juba prantsuse poiste korterikaaslaseks lubanud.

Niisiis minu toaotsingute kõrvalt tegelesime samal ajal prantslastega korteri otsimisega. Poisid leididki ühe hea variandi, aga sellega oli ilgem jama- see oli agentuuri kaudu, mis tähendas agentuurile ühe kuu üürisumma andmist ning lisaks sellele tuli tasuda kahe kuu deposiit plus nelja kuu garantiiraha. Jeever! Jamasime tükk aega kogu selle asjaga, poole peal hüppas meiega alguses kambas olnud Kreeka tüdruk alt ära ja niisiis tuli lisaks korteriga jamamisel tegeleda ka uue inimese otsimisega. Lõpuks saime siiski asjad nii kaugele, et maksta tuli ainult 3 kuu garantiiraha, mis tähendas minu ja neljanda inimese jaoks tunduvalt väiksemat väljaminekut, sest prantsuse poisid maksid enamus summast, kuna nende plaan on jääda pooleteistmeks aastaks. Niisiis saime pärast pikka jamamist asjad nii kaugele, et pärast ühteteist päeva Tinne elutoas, sain lõpuks oma armsasse tütarlapselikku tuppa! Yei!

Esimesel koolipäeval kohtusin päris paljude erasmustega, õhtul läksime ka suure kamabaga välja. Lähemalt hakkasin suhtlema ühe Kreeka tüdruku (Iliana), kolme portugali poisi (Gonzalo, Joao ja Rodolfo) ja ühe sakslasega (Michael). Lisanks neile sain ka Tinne sõpradega tuttavaks, nedest üks sloveenia tüdruk on hirmus äge.

Toaotsingute kõrvalt ma suurt kooli ei jõudnud, nii et kui saabus matrikuleerimise päev, olin käinud vist kahes erinevas tunnis ning ühte neist ma ei võtnud. Niisiis võtsin enamus oma aineid teiste Erasmuste järgi kuulduste põhjal, aga need kujunesid päris normaalseteks. Esimene nädal liikusin enamjaolt koos Tinnega, sest me jagasime võtit ning kuna ta sõbrannad tegid sightseeingut, siis sobis see mulle ülihästi. Selle kõrvalt käisime paaril peol ja ruunasime niisama mööda linna.

Teine vähe helgem ajajärk algas 19. Veebruaril oma uude tuppa kolimisega. Samal päeval hakkas aga ka mu keelekursus, mis kestis kaks nädalat iga päev 4 tundi. See oli päris väsitav ja sel ajal suurt peolooma minust ei olnud. Käisime küll Sitgeses kuulujuttude järgi väga kuulsal karnevalil, aga see ei kujunenud välja päris ootustekohane. Kõigepealt jäi osa seltskonda viimasest metroost maha, mis tähendas nende ootamist, siis leidsime lõpuks koha, kus buss väljus, aga bussi peale ei tahetus meid lasta, sest see oli nii täis. Sättisime ennast siiski silmi pilgutades bussi peale ja sõit algas. Buss oli täis igasugu hulle karnevalilisi, kes ei pidanud paljuks bussis suitsu ja kanepit teha. Sitgesesse jõudsime lõpuks poole kolme ajal öösel. Pidu veel käis, aga enamus inimesi olid liiga purjus ja midagi märkimisväörset me sealt ei leidnud. Kui me kella nelja ajal öösel ennast minema tahtsime sättida, siis avastasime, et me ei olnud ainsad, kellel see plaan oli. Rongijaamas oli saba ligi kilomeeter. See vaatepilt ajas meid bussi ootama, aga seda ei tulnud. Niisiis viis tee meid tagasi rongi peale, seal saime trügida suures hullunud inimkambas, kuni teatati, et rong on katki, proovige kahe tunni pärast uuesti. Et siis tagasi bussijaama, aga seekord ei olnud me ainsad, kes selle bussi peale saada tahtsid, pool rongijaama rahvast oli ennast sinna toimetanud. Niisiis unised ja külmunud nagu me olime istusime lihtsalt mingile pingile maha ja püüdsime mitte kiruda fakti, et me selle kuramuse bussi peale lõppkkuvõttes ikkagi saime. Külm ei lasknud mul sellepingiga siiski kaua süber olla, jalutasime siis lihtsalt sooja saamiseks rongijaama ja oh üllatust saime perroonile ja sealt üsna kohe rongi peale. Mis siis et pidime ka rongis üle poole tunni ootama, aga vähemalt olime mingi asja peal, mis meid koju võis viia. Rong alustas oma sõitu tiba peale 8-t, see tähendas pärast neljatunnist ootamist. Koju jõudsin poole kümnest ja ärkasin üles täpselt ajaks et keelekursusele minna.

Vabariigi aastapäeval pidasin plaani mõned inimesed õhtusöögile kutsuda, kujunes välja, et meid oli kokku 11. Aga eks sa ürita 11-le inimesele koguseid arvestada. Algne plaan oli teha eestipäraset ahjukartuleid, aga ajanappuse ja oskamatuse tõttu läksin kergema vastupanu teed ja keetsin kana kõrvale riisiJ Päris tore õhtu oli. Aix (ainuke eestlane siin, keda tean) tuli kah kohale ja siis tundus kohe nagu täitsa päris vabariigi aastapäev.

Viimasel nädalal olen isegi täitsa usinasti koolis käinud, vähemalt iga päev ühte tundi olen ikka jõudnud. Muidu sisustan oma aega ringi hängides ja dr Housi ja Prison Breaki vaadates. Kinno jõudsin kah pühapäeval esimest korda. Siiin ei ole just kerge ülesanne originaalkeeles kino leida, aga saime sellega hakkama. Vaatsin The last King of Scotlandi- täitsa bueno film oli.

Järgmisest nädalast alusatn uue keelekursusega, see saab olema neli nädalat ja iga päev kaks tundi.

Edaspidi püüan natke tihedamalt endast märku anda.

Kirjavigadest üritage mööda vaatada...

Mussakalla