Mai lõpp

Portugal 2007

Ega ei jõudnudki Barcelonas pärast Iisraeli sõitu midagi muud teha kui pesu pesta ja tuligi taaskord lennukise istuda, mis mind seekord päikselisse Portosse viis. Lennujaama tuli sünnipäevalaps Merka mulle vastu ja neli päeva ringiräntsimist võis alata.

Merka pidi veel samal päeval korra kooli minema, istusime natuke aega aja parajaks tegemiseks arvutiklassis ja kuidagi möödaminnes ostsime Merkale Barcelona piletid. Nii et Jaanipäeval saame siin kahekesi siga grillida ja üle lõkke hüppeid teha.


Õhtul tähistasime Merka 23. sünnipäeva. Arbuusi viin ja muu hää kraam meie laualt ei puudunud. Tahtsime õhtul küll välja pralletama minna, aga väsimus ja paras kogus arbuusiviina tegid gravitatsiooniga võitlemise keeruliseks ja horisontaalne ase tundus kõige õigem viis selle õhtu lõpuks.(Pildil klikates näete ehk kirjakest T-särgil ka lugeda)


Järgmisel päeval otsustasime targalt parki päevitama minna. Kõik muu oli täitsa ponks, aga muruniitjatega me ei arvestanud. Neile kohe meeldis meie ümbert kohe erilise hoolega niita. Isegi oma lõunapausi pidasid sealsamas. Jeever. Kaks blondi tüdrukut Porto tänavatel äratas kahtlaselt palju tähelepanu. Iga teine meessoost isik tegi kss-kss häälitusi ja isegi 13 aastased poisid püüdsid Merka perset näppida. Tähelepanu on tore, aga see oli tiba liiast.

Õhtul suundusime bussiga Lissaboni. Olime hästi varustatud veini, juustu ja kummikommidega. Bussisõit möödus lõbusalt ja uni tuli ka hea.


Terve järgneva päeva müttasime mööda Lissaboni ringi, vaatsime seda iga külje pealt. Ühes baaris tuli mingi tädi meiega juttu rääkima, portugali keeles muidugi. (Pildil rõõm ületatud aiast)Tükk aega vaterdas ja siis kookis oma laulusõnad välja ja laulis meile kolm ilusat palakest oma repertuaarist. Ega tal vist pööningul kõik täitsa korras ei olnud, aga laulis ta igatahes hästi ja meeldejäävaks tegi ta meile selle õlleka ka. Õhtul tegime meie majutajatele süüa ja läksime välja mingitesse vanalinna baaridesse.


Oma teisel Lissaboni päeval põrutasime Lissaboni külje all olevasse Sintrasse. Ilus väike kohake paljude vaatamisväärsustega, aga igas kohas, kus vähegi võimalik, tahtsid nad mingi 8 euri sissepääsu raha saada.
Meie vaeste erasmustudengitena ei tahtnud neile seda mitte maksta. Niisiis ühes kohas ronisimegi üle aia ja pärast ronimist namaskil käte ja mustade pükstega püüdsime võimalikult süütut turistinägu pähe panada. Lisaks aeda sissepääsul oleks pidanud ka aias olevasse lossi eraldi pileti ostma. Kuidagi õnnestus meil aga vanatädide gruppi sulanduda ja ka lossi tasuta sisse saada. Koht ise oli täitsa ilus!


Õhtul oli aeg Portosse tagasi minna ja üle pika aja sai jälle ühes Porto ööklubis korralikult tantsu vihutud. (meie Lissaboni majutajal oli nimelt ka Biitlist kaksikvend)

Hommikul tuli Merkale juba jälle hüvastijätuks lehvitada ja koju tagasi sõita, et seal esivanemad vastu võtta.


Merike ja Aivar Barcelonas



Kohe pärast Portugalist tulekut saabusid kallid esivanemad Barcelonasse. Sai ka nendega kõikvõimalikud Barcelona vaatamisväärsused läbi kammida ja ka tiba rannas peesitada.


Kolmeks päevaks sõitsime nendega ka Andaluusiasse. Meie lend oli hommikul nii vara, et magada saime umbes 3 tunnikest. Sevillast võtsime endale auto ja kimasime kohe Gordovasse, kus me uimaste kärbsetena ringi sebisime ja erinevaid tähtsaid vaatamisväärsusi hoomata püüdsime, mis meile sel hetkel sugugi väsimuse tõttu korda ei tahtnud minna. Gordova suurim vaatamisväärsus Mezkita suutis meile isegi mingi mulje jätta. Tegu on nimelt kiriku ja mošeega ühes hoones.

Pärastlõunal sõitsime Granadasse. Päikseparadiisis võtsid meid vastu vihmapilved. Lisaks sellele, et me kaks tundi oma ööbimispaika otsisime, sain ma instruktsioone küsides rahehoo osaliseks. Rahe möödus õnneks kipelt ja õhtul saime mööda Granada vanalinna ringi jalutada. Ilus oli teine.

Hommikul äratas meid üks suur ja kuri vihmasadu, mille tõttu meil Granada üks suuremaid vaatamisväärsusi vaatamata jäi. See oli nemelt üks loss ja selle ümbrus, mis vaid ilusa ilmaga midagi pakkunud oleks. Minematajätmise üks põhjuseid oli ka see, et meil suurt riideid kaasas ei olnud. Põrutasime ju päikselisse lõunasse, aga vaata et isegi Eestis oli sel hetkel soojem.



Niisiis sõitsime Sevillasse tagasi ja nautisime, seda päikest, mis meile pilvede vahelt lubati. Tegime tüüpilise turistituuri ja õhtul käisime Flamencot vaatamas- see oli minu jaoks igatahes selle reisi tipphetk.


Tagasi Barcelonas võtsime ühel päeval ette tripi Montserratile. See on ühe mäe otsas paiknev mungaklooster, kust avaneb imeline vaade. Olime selle nädala jooksul harjunud kõike välja ütlema, mis sülg suhu tõi, kuni ma rongis vaatasin, et üks tädi on hirmsasti Eestlase nägu. Nagu välja tuli oligi tegu eesti paarikesega, kellele meie valjuhäälne jutt ka kindlasti kuulmata ei jäänud.

Kuna mul parasjagu samal ajal presentatsioon oli koolis, kui vanemad tagasi lennukile läksid, siis pidid nad ise metroo ja rongiga lennujaama minemisega hakkama saama. Nad küll hakkasid seda minekut kohe saabumise päeval planeerima, aga nende auks tuleb öelda, et hakkama nad said.



Disko ajastu

Nüüd tagasi Barcelonas olles, jõudis minuni tõsiasi, et kõigest kuu aega on mul siin veel jäänud, aga samal ajal on mul nii paljud kohad veel käimata. Niisiis algaski eilsest dikoajstu, mille käigus ma ennast BCN-i ööeluga võimalikult täpselt kurssi püüan viia (kes teab muidugi kauaks seda mõtet jätkub.)

Iisrael

LENNUJAAMAS

Reis Iisraeli algas minu jaoks Barcelona lennujaamast. Läksin lennujaama kohale tunde varem, nagu soovitati ja seisin pikas Check- In sabas. Järjekord oli piiratud ja enna kui nö check-in tsooni sain, seisis seal üks onu, kes kõigilt inimestelt igasugu küsimusi küsis. Kui minu kord kätte jõudis, siis ei tahtnud ta kuidagi nende küsimustega lõpetada. Ma tean, et mu seletamisoskus ei ole just kiita, aga kui veider võib kõlada seik, et lähen rahvusvahelisele nädalale oma koduülikooli kaudu Tallinnas, kuigi hetkel õpin vahetusüliõpilasena Barcelonas. Siia lausesse sai see mõte lühidalt ja suht selgesti pandud, aga no lennujaamas ei jõudnud see kohe mitte kellelegi kohale. Et järjekord mitte ainult minu taga ei seisaks saadeti mind edasi teise onu juurde, kes oli vähe sõbralikum, aga küsisi mu käest samu küsimusi ja rohkemgi veel. Kuna mul polnud aimugi, et mul võiks mingi kutse või IW toimumist tõendav paberike kaasas olla, siis ei saanud ma oma juttu ka suurt millegiga tõendada. Ainus asi , mis mul oli oli mu Hosti telefoninumber ja nimi, aga ma ei olnud isegi teadlik kas mu host on mees või naine (millega nad mind ka lennujaamas aidata ei saanud, sest nimi Adi võib Iisraelis kuuluda nii mehele kui naisele).

Pärast onude omavahelist arutelu anti mulle teada, et nad soovivad mu pagasi läbi vaadata. Ütlesin, et laske aga käia, sest päris paljudel inimestel vaadati seal samas enne ceck-in-i äraantav pagas läbi. Püüdsin siis abivalmis olla ja kohvri juurde seista, et see ise lahti teha, sest teadsin, et neil seda õigust ei ole, aga selle peale nähvas see esimene kuri onu, et mine seisa sinna. Läksin...aga minutid tiksusid ja minu läbikuulamine venis juba ligi tunnini, peaaegu kõik inimesed olid selleks hetkeks juba ceck-inist läbi käinud. Kergelt hakkasid juba murepilved peakohal hõljuma, et mis siis kui nad mind lennukisse ei lasegi, kuigi ei osanud ühtegi head põhjust leida, miks nad seda tegema ei peaks.

Natukese aja pärast eskorditi mind kuhugi teise ruumi, kus mu pagas üksipulgi läbi vaadati ja kohver täitsa tühjaks tõsteti. Samal ajal läks onu number kaks mulle check in-i tegema. Seal ruumis pidin neile tõestama, et mu telefon on ikka telefon ja sama jama fotokaga.
Ka mind ennast otsiti täiesti läbi, pidin isegi rinnahoidja ära võtma, sest selles oli metalli. Hetkeks mõtlesin, et nüüd tõmbavad kummikindad kätte ja topivad näppu p...e, nagu filmides, aga õnneks asi seekord siiski nii kaugele ei läinud Istusin seal ruumis mingi tunnikese, midagi asjalikku nad ei leidnud. Vabandasid moka otsast ja eskortisid mind peaaegu lennukini, et ma veelkord mingite otsingute osaliseks ei saaks.(pilt seinast näitamaks , et mu fotokas on selleks võimeline) Lennukis istudes nägin oma pagasit teiste omast eraldi seisvat, minu oma oli viimane kohver , mis lennukisse tõsteti. Seeläbi ka esimene, mis Iisraelis maha võeti. Tundus, et olin ainus, kellele nii laiaulatuslik läbiotsimine osaks sai. Ei saanud mitte aru, mis ühes blondis eesti tütarlapses terrorikahtlust äratas. Tänu läbitsimisele Barcelonas läks iisraeli poole peal kõik väga libedalt ja sain vaata et esimesena lennukist tollist läbi vabale maale.

Lennujaamas oli mul host Adi (nagu selgus, siis naine) vatsas, kuna kell oli ligi 4 öösel, siis sõitsime minu hosti poole ja keerasime ennast õndsamaisse unne.

ENNE IW ALGUST


Jõudsin Iisraeli paar päeva enne ametlikku IW algust. Esimesel kohaloleku päeval viis mu host Adi mind oma perekondlikule üritusele, kus tähistati uue lapse südndi perekonda. Nägin ta vanemaid, vanavanemaid ja nii palju nõbusid ja muid suguslasi, et ei jõudnud üle lugedagi.(esimesl pildil minu host Adi oma emaga ja teisel nende sugulane, kes parasjagu Iisraeli armees aega teenib)
Pidu kujutas endast suurt söömaaega, üldsiselt lõigatakse seesugustel üritustel poisslastel eesnahk ära, aga see vaatepilt jäi mul nägemata, sest antud beebi oli liiga pisikesena sündinud ja see protseduur oli talle juba haiglas ära tehtud. Väga muljetavaldav üritus oli, nägin midagi, mis tavaturistil nägemata jääb ja sain aimu, mida mu nädal Iisraelis endast kujutama hakkab. Nende paari päeva jooksul käisime veel teise kohalejõudnud osavõtjatega ja nende hostidega mööda linna ringi ning lebotasime rannas.

STREIGID JA SKANDAALID

Jõudsime Iisraeli väga huvitaval ajal. Nimelt oli käimas tudengite streik, mille käigus nad püüdsid vältida õppemaksu kahekordistumist. Minu jaoks ennekuulmatu, et tudengid lihtsalt streigivad ja ei lähe kolm nädalat kooli ja kui valitsus neile tähelepanu ei pööra, siis blokitakse suuremad teed ja seotakse ennast ülikooli sissekäigu külge kinni, et keegi kooli siseneda ei saaks. Meile oli see asjaolu muidugi ideaalne, sest meie hostid ei pidanud hommikuti kooli minema ja said ise ka IW-st rohkem osa.


Samal ajal, kui Iisraelis olime anti välja mingi aruanne, selle kohta, kes ja kui valesti sõja ajal käitus (ehk siis suve lõpus 2006). Aruandest selgus, et peaminister ja kaitseminister tegid nii palju bläkke, et ligi 200 000 inimest kogunes Tel Avivi linnavalitsuse juurde ja protestis, et peaminister tagasi astuks. Võta näpust, ei astunud.

Seoses riigitegelastega lasus Iisraeli presidendil mitme naise vägistamissüüdsitus. Eestis toimuv komejant jäi tõsiselt varju Iisraelis toimunule!

ÜLDINE ÕHKKOND

Paljud inimesed pidasid vajalikuks mulle enne reisi sõnad peale lugeda, et ma ikka ettevaatlik oleksin. Ma ei arva, et Iisraelis väga ohtlik oleks. Usun, et võimalus pommi otsa astuda on umbes sama suur, kui Portugalis ühistranspordiga kraavi sõita (isegi väiksem, sest kui buss just kraavi ei sõida, siis vaimse šoki saab sellest bussisõidust kindlasti.).
Tänavatel ringi kõndides tuleb lihtsalt ära harjuda sõduripoiste ja tüdrukutega, kes suurte relvadega ringi tuterdavad ja avalikku kohta sisenedes, olgu selleks siis baar või kaubanduskeskus, tuleb alati kott ette näidata, et seal midagi ohtlikku kaaskodanikele ei peituks.
Isegi igal ekskursioonibussil pidi relvastatud turvamees kaasas olema. See kõik tekitab aga pigem turvalise tunde, kui hirmutab. (sõduripoistega poseerimas ja kolm eesti tsikki tangil)

Mis mulle veel üllatusena tuli, oli tüdrukute sõjaväekohustus. Meeste kohustuslik teenistusaeg oli 3 aastat ja naistel 2, et sellest veel vähe ei ole, siis paljud jäid kauemaks teenima. Aga sõjavägi tundus seal päris huvitav, sealt sai hästi palju tuttavaid ja mina küll ära ei ütleks, kui keegi mind vabatahtlikult piloodiks koolitaks.


EESTI JA PRONKSSÕDUR

Sattusin Iisraeli täpselt sel ajal, kui eestis käis mäss Pronksõduri pärast. Kõigepealt sain valitsuselt sõnumi mitte provakatsioonidele alluda ja siis pommitati mind küsimustega, et mis rahutused seal Eestis käimas on. Kuna ma ei olnud tükil ajal neti lähedale saanud, siis ma ei suutnud neid inimesi alguses uskuda, aga tuligi välja, et väike Eesti mässas. Isegi rahavahetuspunktis küsiti, et miks te haudu üles kaevate. Püüdsin sellele küsimusele nii hästi vastata, kui oskasin, aga sellise nurga alt teemale lähenemine pani korraks ennastki mõtlema.

Teine asi, mida Eestist teati oli asjaolu, et Eesti ja Iisraeli on ühes valikgrupis jalgpallis. Nende igareedeses huumorisaates käis läbi mõte, et Eesti on riik, mis mõeldi välja selleks, et Iisraeli meeskond ka kunagi võita saaks.


ESIMENE PÄEV (28. aprill)


Enne ametliku programmi algust oli kohalesaabunutele rannapäev organiseeritud, seal nägin enamus participante esimest korda. Natuke pilves küll oli, aga see ei takistanud mul esimese raksuga kohe ära põleda.

Ametlik programm algas väga fäänsi õhtusöögiga, kus meid roppu moodi nuumati ja veini sisse joodeti. Edasi läksime mingisse vabaõhu klubisse, kus kujunesid välja juba esimesed paarid. Eriti aktiivsed oli Soomlased (uskuge või mitte). Terve selle nädala jooksul tekkis nii osalejate endi vahel, kui ka Iisraelaste ja osalejate väga tihedaid „sõprussuhteid”.

Esimesel õhtul avastasime ka, kui üüratult kallis on alkohol. Topeltviinakokteil red bulliga maksis 60 seekelit (eestirahas ligi 180 krooni) ja klaas veini mõnes kohas 30 seekelit (ja nad peavad ennast veiniriigiks.) Jeebus nagu...

TEINE PÄEV (29. aprill)

Nagu programm peaaegu igal hommikul ette nägi, kogunesime enne kukke ja koitu (ehk siis kell 8) ülikooli juurde ja alustasime oma päevaga. Esimeske päevks olid ette nähtud riikide prsentatsioonid. Ei saa midagi õelda, aga „vaiksed ja ausad” skandinaavlased suutsid oma huumoriga mulle pisarad silma tuua. Eks me üritasime oma väikest Eestit kah võimalikult hästi presenteerida, kuigi asjaolu, et me keegi tegelikult Eestist ei tulnud (Piret õpib hetkel Šveitsis ja Annika Taanis), tegi eelneva koostöö tiba keeruliseks.

Süüa anti meile kogu aeg väga korralikult, vahepealsete väljasõitude ajal oli küll väike võikuparaad ja saia üleküllastus, aga ma arvan, et nälja üle ei saanud keegi kurta.


Pärast lõunat viidi meid lähis-ida kõige kõrgema hoone otsa, et sealt tervet Tel-Avivi piiluda saaksime. Saime sinna tänu ühe hosti isale, nii et tavaturistina sinna sattuda on suhteliselt keeruline.



Õhtul tehti meile orienteerumismäng erinevate ülesannetega Tel Avivi tänavatel ja baarides. Lõppkokkuvõttes jõudsime välja peaorganisaatori Yosi juurde, kus meid shot ees ootas ning edasi lohistati meid jälle baari Tel Avivi sadama lähistel. Baarilett oli taaskord hispaani neiude päralt ning soomlastel õnnestus paar Iisraelast päris purjakile joota, kellega tantsides mul paar korda õnnestus põrandale pikali kukkuda.

KOLMAS PÄEV (30. aprill)

Punkt kell 8 kooli juures ja jalutasime Rabin centerisse loengule. Rabin oli iisraeli peaminister, kellele mõned aastad tagasi atentaat tehti. See keskus oli tema auks püsti pandud ja tegeles Iisraeli ühiskonna probleemide kajastamise/ lahendamisega. Saime sealt äärmiselt huvitava 3 tunnise loengu, mis seletas lahti konflikti Iisraelaste ja Palestiilaste vahel ning heitis valgust igasugustele ühiskondlikele probleemidele Iisraelis. Kaks magamata ööd andsid küll paljudele tunda, aga ehk saate aru kui huvitav oli loeng, kui see seltskond 3 tunni jooksul ärkvel püsis.

Pärastlõunal oli loen Ernst & Younis, kus minu silm enam nii lihtsalt lahti ei sesnud. Iseenesest rääkis loeng Iisraeli High Teckis, majanduskasvust ja majandusnäitajatest üldiselt.


Õhtul toimus Tel Avivi ja Jaffa tuur, Tel Avivi avastamine pidi toimuma mängu käigus, aga me moodustasime laiskade blondide grupi ja jalutasime oma väga hea grupijuhi saatel tähtsamatest punktidest läbi ja samal ajal nautisime jäätist ja kohvi ja mis iganes meile teepeale sattus. Lõppkokkuvõttes finisheerusime ikkagi esimestena ja saime isegi auhinnad selle eest:)

Tuur pimedas tänavavalgustatud Jaffos oli aga super. Kui Tel Aviv on väga moderne linn, kus vanu korrastatud hooneid suht raske leida on, siis Jaffo oli ilus väikeste tänavate ja ajalooliste kivimajadega idülliline muinasjutumaa.

Õhtul ootas meid ei miski muu, kui järjekorde pidu. Seekord olime ühes ülerahvastatud baaris. Enne Iisraeli sõitu teadsin ainult üht juudipoissi, kellega ma Budapesti IW-l tuttavaks sain. Täiesti juhuslikult nägin teda seal samas baaris. Väga veider muje võis jääda, kui ma talle päris pikalt otsa jõllitasin. Hetkeks hakkasin kahtlema, kas tegu on ikka sama inimesega, tundsin juba piinlikkust, et kedagi niimoodi jõllitanud olin. Aga pärast piinlikku tardumishetke saabus äratundmine. Kõlab küll äärmiselt ära leierdatult, aga – maailim on jube pisike. Terveks õhtuks oli kohe tuju laes.

NELJAS JA VIIES PÄEV- Trip Põhja (1.- 2. mai)


Meie esimene väljasõit Tel Avivist. Seekordne tripp viis meid Iisraeli põhjaossa. Nagu ülevalpool mainisin pidi igal ekskursioonibussil relvastatud turvamees kaasas olema. Meie oma – Kidon- oli aga eriline eksemplar. Ta kujutas endast turvameest, meedilist abi, fotograafi, organisatoorset abi ja õhtusel international dinneril suurepärast kokka ja dj-d. Uskumatu tüüp. Ma ei saa siiamaani aru, kust Yosi sellise imeinimese leidis. (supermmes Kiddoniga ja Annaga Ungarist)


Kõigepealt nägime miljardite eest ehitatud Bahaimi aedasid Haifas. Tegemist oli mingi usulahu pühapaigaga. Uskujaid pidavat umbes 6 miljonit 150 eri riigis olema. Pean tunnistama, et pole sellest usust kunagi midagi kuulnud, aga ilusad aiad on nad kõige selle kõrvalt valmis nikerdanud, selle eest tuleb neile au anda.

Järgmine peatus Nazareth. Kuigi oli tapvalt palav päev tuli õlad ja põlved kinni katta, sest linnas kohtab igal sammul pühapaiku. Külastasime Jeesulapsukese majakese kohale ehitatud kirikut ja teisi kristlastele ja moslemitele tähtsaid paiku.


Edasi viis meie retk „Rosh Hanikresse” , see on üks väga ilus vee poolt uuristatud kalju Liibanoni piiri peal. Päris naljakas oli mäe peal traataedu vaadata ja ette kujutada, et onu Hezbollahst väiksese pommi üle aia heidab. Tegelikkuses asi muidugi nii karm ei olnud ja koht ise oli lihtsalt liiga ilus.

Rosh Hanikre oli meie viimane peatuspaik enne ööbimiskohta kibuzz Sasasse jõudmist. Kibuzz on selline kommuuniküla, kus kõik inimesed ühiselt töötavad ja siis ühiselt selle töö vilju naudivad. Isegi hommikusööki vaaritavad nad üheskoos. Kibuzz on Iisraeli ainulaadne eksperiment, mis kusagil mujal maailmas töötanud ei ole. Seal külas oli meil International Dinner.
Kuna me taaskord keegi Eestist Iisraeli ei lennanud, siis oli keeruline ka kodust toitu hankida. Annikal õnnestus õnneks paar kalakonservi, hapukapsast, kama šokolaadi ja vana tallinnat enne sõitu Taani organiseerida ja seega oli meil vähemalt midagi eestipärast pakkuda. Erineval Ungari IW-st olid seekord kõigil osalejatel kanged joogid kaasas, soomlastel isegi kolm erinevat. Nii et igaühte neist tuli proovida. (pildil koos kiluvõileibadega) Lõppkokkuvõttes oli kõhus üks korralik kompott alkoholist. Väike 49 kilone jaapani poiss, kes esimesel õhtul klaasist veinist purju jäi oli oma joogi esitlemise ajaks täitsa kustunud ja suutis teist jaapanlast vaid joomislauluga aidata. Süüa sai jälle palju, juua veel rohkem ja siis läks tantsuks. Pikalt kahjuks tantsu ei tehtud, sest selleks ajaks oli tekkinud piisavalt palju paarikesi, kes tasakesi oma tubadesse ära vajusid.

Magada saime mõned tunnid, mille järel meid ühte edukasse Iisraeli firmasse ISCAR viidi. Meie väsimust ja eelmise õhtu International Dinnerit arvestades võite ette kujutada kui säravate simadega me mööda neid hooneid vantsisime ja kuulasime, kuidas valmivad erinevad „cutting toolid”.


Edasi läks asi pisut põnevamaks, meid viidi veinitehasesse Golan Heightsis. Olen varem erinevates veinitehastes käinud, aga see oli esimene kord kus kõik veinimaitsmise ja vananemisega seonduv väga lihtsalt ja hästi lahti seletati. Ülevas meeleolus viidi meid Jordani jõele, kus meid Kayakitesse paigutati ja jõele lahti lasti. Ristitud me ei saanud, aga korralik veesõda sai maha peetud ja enamus põõsad jõeveerel said ka läbi katsutud.

Õhtul oli jälle võimalus peole, minna, aga mulle jäi seekordne pidu vahele, nii kummitava peavalu kui ka väsimuse tõttu.

KUUES PÄEV- Jeruusalemm (3. mai)


Sõit paljude arvates kõige pühamasse linna maailmas, samas ka üheks suurimaks tüliõunaks juutide, kristlaste ja moslemite jaoks.
Meil olid kaasas seekord lausa kaks relvastatud turvameest. Põhiliselt selleks, et me kitsastel Jeruusalemma tänavatel ära ei kaoks. Jeruusalemm ise oli lummav, meil oli kaasas jube tark giid, aga kahjuks teadis ta kõigest natuke liiga palju rääkida ja nii ei õnnestunud meil linna väga palju näha. Tähtsamad objektid nagu Jeesuse surmapaik, viimse õhtusöögi maja ja nutumüür said siiski nähtud. (vaade Jeruusalemmale ja nutumüür)

Vaatamata tudengite streigile suur tudengipidu ülikoolis siiski toimus. Sinna me just pärast Jeruusalemmas käiku läksimegi. Terve ülikooli hoov oli ropult rahvast täis, lava peal tinistasid erinevad tuntud Iisraeli bändid ja suur hulk bürotehnikat lasti vastu taevast. Ka sel ööl sain suhteliselt palju magada- tervelt viis tundi.

SEITSMES JA KAHEKSAS PÄEV- Tripp Lõunasse ja viimane pidu (4.-5. mai)

Hommik viis meid tagasi Jeruusalemma, seekord küll ainult Holokausti muuseumiss „YAD VASHEM”. Esimene pilt, millest möödusime oli Klooga kontsentratsioonilaagri laibamägedest, mis venelasi ees ootas, kui sakslased taganenud olid. Päris võigas vaatepilt. Kuigi olin erinevate allikate kaudu holokausti teemaga suhtelislt kursis, jättis see muuseum väga sügava mulje.


180 kraadine pööre: et päev natuke rõõmsamaks muuta jätkus programm sõprade kaamlitega.
Kõik see mees pandi kaamlite selga ja meid sõidutati tunnikese jagu mööda kõrbe. Kõrb ise ei olnud see päris liivakõrb, mis mulle esimesena seda sõna kuuldes pähe tuleb, aga minu esimene kõrbeskäik oli see siiski.


Õhtul viidi meid beduiini telki, kostitati tuntud beduiini külalislahkusega ja räägiti tibake beduiini kommetest. Naljaks oli kuulda, kuidas ühel onul küündis laste arv sadadesse. Kuna hommikune äratus oli kell 3, siis plaan oli üldse mitte magama minna, aga kui kõik üksteise järel ära vajusid, siis ei jäänud ka viimastel üritajatel midagi muud üle kui tunnikeseks magama minna.


Kell kolm kogu pande bussi ja Metzada poole. Metzada on mägi surnumere lähistel, kus legendi järgi mitusada juuti roomlaste sissetungi eel massenesetapu tegi. Kuna usu kohaselt on enesetapp keelatud, siis otsutasid sissepiiratud orjusest pääseda püüdvad inimesed üksteist ära tappa, kuni viimane loositud inimene enesetapu pidi sooritama. Vaatamata võikale minevikule oli päiksetõus Metzadal ilus kogemus, eriti pärast seda, kui me praktiliselt jooksime mäest üles, et mitte päiksetõusu maha magada. Päiksetõusu ajal oli sel kohal veel ka teine eelis, turiste oli suhteliselt vähe.


Pärast magamata ööd ja mäevallutust kulus kolm tundi hõljumist surnumeres vägagi ära. Ma ei uskunud, et surnumerd kunagi oma silmaga näen, aga tõsi ta oli. Järveke, kus liiva asemel põhjas sool ja ilma ennast liigutamata veepeal püsib. Vesi oli helehelesinine ja tundus naha vastus nagu õli.
Loomulikult tuli teha kohustuslik turistipilt hõljudes ajalehte lugedes:)




Kahjuks peab iga hea asi kord lõppema, lõppes lebo surnumere ääres ja algas lõpuõhtu. Kõigepealt oli meil ilus hüvastijätu õhtusöök, kus sai südamelt ära öelda, kõik, mis sinna nädala jookusl kogunenud oli. Kuna oli õhtu, kus Iisraeli tehti traditsioonide kohaselt erinevates kohtades lõket ja pidutseti, siis viidi meid randa, kellegi sünnipäevapeole, kus me poole kilomeetri kaugusel isegi mingit tulukest näha võisime. Pisut külm oli ja kõik inimesed olid kuidagi hajali vajunud, niisiis märgati, et see rand ei olnud viimaseks õhtuks just kõige sobivaim koht. Varsti transporditigi meid järjekordesse baari, kus sai vähe tantsu tehtud ja osade inimestega, kes järgmisel päeval koju lendasid hüvasti jäetud.

PÄRAST AMETLIKKU IW-D

Paljud osalised jäid Iisraeli veel pisut kauemaks. Mõned inimesed isegi veel terveks nädalaks. Niisiis päeval käisime rannas ja shoppamas ja õhtul istusime baaris ja saime järjekordsetele lahkujatele head aega öelda.
Esmaspäeval avastasime Annikaga, et me olime ainsad inimesed veel , kes ei olnud koju või kuhugi mujale Iisraeli peale rändama läinud. Rami (see ainus Iisraelane, keda ma enne IW algus teadsin) tegi meile suure heateo ja viis meid oma sõbraga veel üheks korraks Jeruusalemma, kus saime natuke rahulikumalt mööda linna ringi jalutada ja seda atmosfääri nautida.
Saabudes anti meile terve list asjadega, mida tegemata me kindlasti Iisraelist lahkuda ei saa, lisaks hummuse ja falafeli maistmisele tuli kindlasti ka vesipiipu suiitsetada. See viimane tegemata tegevus sai käiguga araabia vesipiibukohvikusse samuti nimekirjast maha tõmmatud.


Õhtu veetsime Annikaga Tel Avivi rannas veini juues ja jätsime tasapisi Iisraeliga hüvasti. Annika lendas järgmisel hommikul tagasi Taani. Mind ootas veel päev kuulsatel Tel Avivi turgudel ja rannas ning kolmapäeva varahommikul läks minugi lennuk.

Ka seekord sain korraliku küsimustejada osaliseks ja kohver sorgiti ka korralikut läbi, aga nii põhjalikku läbivaatust siiske ei tehtud, kui tulles ja lohutas seegi, et ma ei olnud seekord mitte ainus, kellele nii põhjalik läbivaatus osaks sai.

Seekord sattusin ka mingi väga tõrksa tädi otsa, kes üldse ei tahtnud aru saada, mida ma ütlen ja kes mind kogu aeg küsimustega pommitas nagu „You dont remember what u just told me” või „u know that we ask u because someone might have wanted to take advantidge of you” ja neid küsimusi sadas nagu rahet. Pärast kogu seda küsimustikku ja pagasi läbiotsimist nad siiski ei märganud mu veepudelit käsipagasist eemaldada, millega EL-i regulatsioone järgides EL-i riikidesse lennates turvakontrollist edasi minna ei tohi.

Kokkuvõttes oli see mu elu üks parimaid reise ja tagasi Barcelonasse tulles oli natuke tühi tunne: kogu see nädal (peaaegu kaks) oli möödunud liiga kiiresti, et isegi aru saada, kui palju häid asju minuga juhtus.

Kiirelt ja vihaselt

Hei Hei! Kuna mu esimesest ja viimasest sissekandest on nüüdseks juba peaagu 2 kuud, siis suure hirmuga, et muidu see esimene sissekanne jääbki mu viimaseks, otsustasin enne Iisraeli sõitu kipelt midagi viimase kahe kuu kohta kirja panna.

Nimelt läheb mul täna hilisõhtul lend Barcast Iisraeli, olen seal tervelt 2 nädalat, nii et karta on, et pärast reisi oleks lihtalt liiga palju muljeid koos kahe viimase kuuga, et neid kõiki kirja panna.


Alustame siis sealt, kust viimasel korral pooleli jäime. Suutsin vahepeal veel ühel keelekursusel käia, aga ei saaks öelda, et ma hispaania keeles ennast korralikult väljendada oskaksin, vähemalt miskit.(Pildil minu keeleskursuse grupp.)

Muidu ei toimunud midagi väga erilist, tavaline erasmuste elu Barcelonas. Natuke pidu, natuke veini, õhtusöögid üksteise juures ja siis chill (tiba kooli kah muidugi).

Kas olete sõprade seda osa näinud, kus Joey õpetab Rossile, kuidas naisi voodisse saada? Jutt nimelt sellest, kuidas ta seljakotiga mööda Lääne-Euroopat rändas ja siis Barcelona lähistel Tibidabo mäel ühe väikse järve ääres...Edasi seda lugu ei räägitud, aga see episood oli üks parimaid, mida ma tean. Et tuumani jõuda, siis ühel pühapäeval käisime justnimelt seal Tibidabol, kahjuks asustatud osast väga kaugemale ei jõudnud ja väike järveke jäi nägemata, aga linnavaade oli super ja sealne võimas kirik ja lõbustuspark kah ägedad.


Esimene suurem ettevõtmine selle aja jooksul oli sõit Valenciasse, seal toimus nimelt selline suur fiesta nagu Las Fallas, mis siis tõlkes peaks tähendama midagi nagu põlengud. Nimelt on ürituse point selles, et inimesed vorbivad aasta aega majakõrguseid kujusid ja siis ühel esmaspäeval pannakse neile kõigile lihtsalt tuli otsa ja büromaanidest inimhulk elab sellele häälekalt kaasa.


Selleks, et Valenciasse jõuda üürisime auto. Hommikul saime selle lennujaamast kätte ja sõit võis alata. Meid oli viis, kaks portugallast Rodolfo ja Joao ja siis mina, Tinne (belglane) ja Irena (sloveenlane). Katsusime sinna sõites kiirteed vältida ja nii kulus meil sõiduks üle kuue tunni, tegime muidugi väikesi peatusi ka ja püüdsime tee peale jäävaid kohti ka natuke avastada, aga sõit oli muidu üsna pikk. Esimene, kes rooli istus oli Joao, ainuke asi oli selles, et ta ei olnud öö jooksul absoluutselt maganud, niisiis tuli teha kõik meist sõltuv, et ta ennast värskelt tunneks. Mingi aeg oli Rodolfo kord, kes samuti oli suhteliselt magamata ja siis tuli minu etteaste. Süüde sisse ja ...auto suri välja. Asi oli lihtsalt selles, et mul tuli meelde küll, et manuaalil tuleb käike vahetada, aga asjaolu, et ka siduripedaal olemas on, ununes esialgu ära. Niisiis uus katse. Kõige hullemini välja ei kukkunudki, edaspidi leidsin isegi siduri üles. Maanteel sõita ei olnud mingi väljakutse, aga linnale lähenedes lasin jälle poisid rooli.

Valenciasse jõudes oli terve linn rahvast täis ja parkimiskoha leidmisega läks meil ligi tund, lõpuks me selle siiski leidsime, kuigi ma ei oleks väga kindel, et seal ka tegelikult parkida tohtis. Igatahes vaatasime kuidas rahvariietes inimesed pühaemale lilli viisid (flower offering to the holey mother).
Esialgu oli olemas ainult puidust raam, mis siis lilledega kaeti ja välja kukkus midagi väga ilusat. Mingi aja pärast, kui olime juba piisavalt rahavamassis tunglenud otsisime oma auto üles ja püüdsime leida tee oma ööbimiskohta, läheduses asuvasse külla Algemezisse. Meil kulus väga palju aega, et õige teeots üles leida, närvirakke läks umbes sama palju. Bensiini tankides mässasime pool tundi, et paagilt korki eest ära saada ja ... ütleme, et kõigil olid närvid suhtelielt krussis. Lõpuks me jõudsime siiski oma sihtpaika. Pidime magama kusagil võimlas, tegu oli hospitality klubi liikmete korraldatud kohaga, kus klubisse kuuluvad fiestalased said ööbida ning üheskoos tehti siis ka pidu ja värki.
Kohale jõudes tuli aga välja, et võimla oli puupüsti täis ja et me ennast sinna kohe kuidagi ei oleks pressinud, õnneks oli olemas ka noortekeskus, kus samal õhtul küll pidu toimus, aga mille põrandat me asemena kasutada võisime. Tegu oli suht vipp kohaga, sest enamus inimesi magas võimalas nagu silgud üksteise kõrval, meil oli aga suurem ruum, kui neil ning nii umbes 10 inimese peale. Ainuke häda oli sellega, et pidulised meis pidevalt mööda jalutasid.

Hommikul külastasime Alzirat, see oli järgmine külake meie oma lähedal, kus ka fiestat tähistati. Veetsime seal mõnusa hommikupooliku ja siis pärastlõunal sai teoks järjekordne tripp Valenciasse, seekord küll rongiga, nii et närvid said natuke rahu. Iseeenesest kujunes päev üsna sarnaseks eelmisega. Kogu see lillede pakkumine ja rahvarüselused ja värgid, aga õhtul oli suur ilutulestik, minu elu üks pikemaid ja ilusaimaid kohe kindlasti.

Kolmandal päeval, ehk siis esmaspäeval, suundusime taaskord Valenciasse. See päev oli juba nati erinev. Toimus hull bürotehniline rongkäik, kus rohkem kui korra arvasin, et mu juuksed kohe kohe kärssama hakkavad- Õnneks läks teisiti.
Ilm oli suhteliselt ära keeranud, natuke tuli vihma ja ööseks langes temperatuur 4 kraadini (mis on Hispaania jaoks äärmiselt külm). Külma aitas siiski leevendada kogu fiesta kulminatsiooniks olnud cremas (põletamine), ehk siis see hetk, kus kujudele tuli otsa pandi. Päris võimas vaatepilt oli, kui pea iga nurga peal mingi kujuke, mille kallal aastake vaeva oli nähtud, 15 minutiga tuhaks põles. Kohe peale cremat, sõitsime Algemezisse tagasi, ajasime oma auto vihaseks ja sõit tagasi Barcassevõis alata, seekord küll mööda kiirteed. Auto ära antud (ühes tükis kusjuures) läksin tunnikeseks koju magama ja siis kooli. Tiksusin küll mõnuga, aga vastu pidasin. Ülejäänud päev möödus mu armsas voodis muidugi.

Pärast Valenciat läks tavapärane elu edasi. Märsti lõpus algasid vaheeksamid, kuhu ma ei jõudnud. Hea asi on see, et selle osa saab lõpueksamil uuesti teha, nii et iseenesest nad suurt rolli ei mänginud. Aga alates sellest külmast õhtust Valencias oli ilm suht nutune. Kaks nädalat järjest oli külm, pilves ja sadas pidevalt vihma. Justnimelt sel ajal, kui meil oli lihavõtte vaheaeg. Ühesõnaga, kui mul keelekursust poleks olnud, siis oleks ennast suht keeruline olnud kodust välja ajada. Iseenesest oli hea nädal aega natuke rahulikumat elu elade- see tähendas teise hooaja Prison Breaki (kõiki osi) ja vaikseid veiniõhtuid.

6. Aprill- saabusid Ott ja Marta

Sellega lõppes vaikne ajastu ja algas üks suurem ringi kolamine. Esimesel õhtul liitus meiega Aix (see ainus eestlane, keda ma Barcelonas tean) ja me läksime vanalinna La Ramblale ja kesklinna väljakutele. Olin Otti hoiatand, et barcas on palju taskuvargaid, nii et ta jättis enamus dokumente ja asju koju, aga osa raha ja juhiload võtsime ikkagi kaasa. Istusime Plazadel ja rüüpasime pakistanidelt ostetud õlut. Mingi hetk hakkas üks tüüp Otiga mingit nn. jalgpallitantsu tegema ja üritas ilgem sõber olla. Ott aga tundis korra, et midagi on kahtlast, katsus oma taskut ja läinud ta oligi- et siis rahakott. Õnneks avastas Ott selle kohe ja jõudis veel tüübi käest kinni, enne kui see sai rahakoti sõpradele visatud ja see kukkus sinnasamma maha ning seekord jäi rahakott alles. Nüüd tagantjärgi tundub paras seikus, arvatavasti tänu sellele, et rahakott siiski meie valduses lõpetas. Edaspidi kandis Ott rahakott sisetaskus:)


Edasised päevad möödusid suht turistikalt. Parc Güell, Sagrada Familia,Camp Nou (staadion), Parc Montjuc jne. Ilmadega läks suht koht õnneks, arvestades eelneva paari nädala masnedavaid vihmahoogusid. Tsillisime parkides, käisime baaris jalkat vaatamas ja muidu jõime veini ja veelkord veini. Üks päev sõitsima natuke Barcast välja, et Torrese veiniistandust ja Freixineti cava tehast külastada.Maitsesin vist siiani minu elu kõige kallimat veini kah (pudel ligi 40 euri)- oli ikka hea küll.

Päev enne Oti äralendu käisime teiste erasmustega Cafe Cafes peol, veiniga läks natuke liiale ja järgmisel päeval ei olnud just väga hea olla, aga Ott sai ära saadetd, ehk siis:

13 aprill: Ott läheb, Marta jääb



Nüüdseks on ilmad jälle ilusad ja esimesed päevitamisedki ära tehtud. Viimasel nädalal käisime mõnusal piknikul Park Montjucis ja ma küpsetasin oma elu esimese koogi, see oli küll Merikese saadetud Juubeli tordipulbrist, aga kook siiski:) Praegusteks märksõnadeks on maasikad, päike ja chill!

Kaua tehtud kaunikene

Täna sai täpselt kuu aega mu lennust Barcelonasse, olen korduvalt lubanud blogi kirjutamise kallale asuda, aga siiamaani ei ole see tahtnud kuigi hästi õnnestuda. Hetkel üritan ennast käsile võtta ja möödunud kuust mingisuguse kokkuvõtte teha.

Tallinna lennujaamas oma lennukit oodates ei olnud ma veel päris kindel, kus ma samal öösel magan, olin küll Merka sõbranna Tinnega paar meili vahetanud, kus ta ütles, et võin tema pool ööbida, aga probleem oli selles, et ma ei teadnud täpselt, kuidas Tinne juurde jõuda ning talle tulid samal päeval kolm Belgia sõbrannat külla. Õnneks sain lennujaamas olles Tinnega ühendust ja ta ütles kuhu täpselt tulla ning ta tuli mulle Santsi metroojaama vastu.

Lennukist maha astudes võttis mind vastu vihmapilveke. Järjekordselt tekkis tunne "Why does it always rain on me", sest täpselt sama pilveke tervitas mind Šveitsi jõudes. Tegemist oli siiski ajutise nähtusega, sest selle kuu aja jooksul on siin sadanud täpselt kolmel päeval, mis tähendab, et ülejäänud 25 olid päiksepaistelised!

Kõik klappis päris hästi, Tinne ja ta sõbrannad olid äärmiselt toredad ja lahenduse sai ka ööbimispinna probleem. Kleepisime teibiga mõned diivanipadjad kokku ja sellest sai mulle koos kaasavõetud magamiskotiga päris mugav küljealune.

Sellega algas mu Barcelonas oleku esimene ebameeldivaim etapp: otsin kodu! Esialgu oli täitsa tore Tinne juures olla, aga kui ta hispaanlastest korterikaaslases oma puhkuselt tagasi tulid, siis tundsin ennast päris sitasti ja tahtsin nii ruttu kui võimalik oma tuppa.

Toa leidmine oli paras ooper, esilagu ei lugenud kuulutustest üldse mitte midagi välja, siis hakkasin pikapeale aru saama, mida nad kuulutustes öelda tahavad, aga järgmine probleem oli helistamine. Esimene küsimus oli "do you speak english?" jaatava vastuse korral sain toa vaatamise kuidagimoodi kokku lepitud, aga eitava korral puterdasin midagi kokku "piso libre?" või midagi sellesarnast või siis andsin toru lähedalviibivale inimesele, kes tiba keelt valdas. Igatahes käisin neid omajagu vaatamas ja leidin ka paar enam-vähem sobivat varianti, aga tahstin siiski pigem teiste Erasmustega koos elada ja olin mingil määral ennast juba prantsuse poiste korterikaaslaseks lubanud.

Niisiis minu toaotsingute kõrvalt tegelesime samal ajal prantslastega korteri otsimisega. Poisid leididki ühe hea variandi, aga sellega oli ilgem jama- see oli agentuuri kaudu, mis tähendas agentuurile ühe kuu üürisumma andmist ning lisaks sellele tuli tasuda kahe kuu deposiit plus nelja kuu garantiiraha. Jeever! Jamasime tükk aega kogu selle asjaga, poole peal hüppas meiega alguses kambas olnud Kreeka tüdruk alt ära ja niisiis tuli lisaks korteriga jamamisel tegeleda ka uue inimese otsimisega. Lõpuks saime siiski asjad nii kaugele, et maksta tuli ainult 3 kuu garantiiraha, mis tähendas minu ja neljanda inimese jaoks tunduvalt väiksemat väljaminekut, sest prantsuse poisid maksid enamus summast, kuna nende plaan on jääda pooleteistmeks aastaks. Niisiis saime pärast pikka jamamist asjad nii kaugele, et pärast ühteteist päeva Tinne elutoas, sain lõpuks oma armsasse tütarlapselikku tuppa! Yei!

Esimesel koolipäeval kohtusin päris paljude erasmustega, õhtul läksime ka suure kamabaga välja. Lähemalt hakkasin suhtlema ühe Kreeka tüdruku (Iliana), kolme portugali poisi (Gonzalo, Joao ja Rodolfo) ja ühe sakslasega (Michael). Lisanks neile sain ka Tinne sõpradega tuttavaks, nedest üks sloveenia tüdruk on hirmus äge.

Toaotsingute kõrvalt ma suurt kooli ei jõudnud, nii et kui saabus matrikuleerimise päev, olin käinud vist kahes erinevas tunnis ning ühte neist ma ei võtnud. Niisiis võtsin enamus oma aineid teiste Erasmuste järgi kuulduste põhjal, aga need kujunesid päris normaalseteks. Esimene nädal liikusin enamjaolt koos Tinnega, sest me jagasime võtit ning kuna ta sõbrannad tegid sightseeingut, siis sobis see mulle ülihästi. Selle kõrvalt käisime paaril peol ja ruunasime niisama mööda linna.

Teine vähe helgem ajajärk algas 19. Veebruaril oma uude tuppa kolimisega. Samal päeval hakkas aga ka mu keelekursus, mis kestis kaks nädalat iga päev 4 tundi. See oli päris väsitav ja sel ajal suurt peolooma minust ei olnud. Käisime küll Sitgeses kuulujuttude järgi väga kuulsal karnevalil, aga see ei kujunenud välja päris ootustekohane. Kõigepealt jäi osa seltskonda viimasest metroost maha, mis tähendas nende ootamist, siis leidsime lõpuks koha, kus buss väljus, aga bussi peale ei tahetus meid lasta, sest see oli nii täis. Sättisime ennast siiski silmi pilgutades bussi peale ja sõit algas. Buss oli täis igasugu hulle karnevalilisi, kes ei pidanud paljuks bussis suitsu ja kanepit teha. Sitgesesse jõudsime lõpuks poole kolme ajal öösel. Pidu veel käis, aga enamus inimesi olid liiga purjus ja midagi märkimisväörset me sealt ei leidnud. Kui me kella nelja ajal öösel ennast minema tahtsime sättida, siis avastasime, et me ei olnud ainsad, kellel see plaan oli. Rongijaamas oli saba ligi kilomeeter. See vaatepilt ajas meid bussi ootama, aga seda ei tulnud. Niisiis viis tee meid tagasi rongi peale, seal saime trügida suures hullunud inimkambas, kuni teatati, et rong on katki, proovige kahe tunni pärast uuesti. Et siis tagasi bussijaama, aga seekord ei olnud me ainsad, kes selle bussi peale saada tahtsid, pool rongijaama rahvast oli ennast sinna toimetanud. Niisiis unised ja külmunud nagu me olime istusime lihtsalt mingile pingile maha ja püüdsime mitte kiruda fakti, et me selle kuramuse bussi peale lõppkkuvõttes ikkagi saime. Külm ei lasknud mul sellepingiga siiski kaua süber olla, jalutasime siis lihtsalt sooja saamiseks rongijaama ja oh üllatust saime perroonile ja sealt üsna kohe rongi peale. Mis siis et pidime ka rongis üle poole tunni ootama, aga vähemalt olime mingi asja peal, mis meid koju võis viia. Rong alustas oma sõitu tiba peale 8-t, see tähendas pärast neljatunnist ootamist. Koju jõudsin poole kümnest ja ärkasin üles täpselt ajaks et keelekursusele minna.

Vabariigi aastapäeval pidasin plaani mõned inimesed õhtusöögile kutsuda, kujunes välja, et meid oli kokku 11. Aga eks sa ürita 11-le inimesele koguseid arvestada. Algne plaan oli teha eestipäraset ahjukartuleid, aga ajanappuse ja oskamatuse tõttu läksin kergema vastupanu teed ja keetsin kana kõrvale riisiJ Päris tore õhtu oli. Aix (ainuke eestlane siin, keda tean) tuli kah kohale ja siis tundus kohe nagu täitsa päris vabariigi aastapäev.

Viimasel nädalal olen isegi täitsa usinasti koolis käinud, vähemalt iga päev ühte tundi olen ikka jõudnud. Muidu sisustan oma aega ringi hängides ja dr Housi ja Prison Breaki vaadates. Kinno jõudsin kah pühapäeval esimest korda. Siiin ei ole just kerge ülesanne originaalkeeles kino leida, aga saime sellega hakkama. Vaatsin The last King of Scotlandi- täitsa bueno film oli.

Järgmisest nädalast alusatn uue keelekursusega, see saab olema neli nädalat ja iga päev kaks tundi.

Edaspidi püüan natke tihedamalt endast märku anda.

Kirjavigadest üritage mööda vaatada...

Mussakalla